Kasela: lollidega head riiki ei ehita

"Poliitilisel eliidil võiks kaduda hirm, et kui nad süsteemist välja kukuvad, siis jäävad nad töötuks," märgib neljapäeval Äripäeva Gaselli Kongressil esinev Indrek Kasela intervjuus.

Mis teid tiksumas hoiab?

Äsja tuli uudis, et Facebooki asutaja Mark Zuckerberg otsustas ära anda 99% oma varast hea tegevuse jaoks – lükkaksin need kaks sõna meelega lahku. Enamik inimesi on sisimas positiivselt, idealistlikult naiivsed ja loodavad maailma paremaks teha. See hoiab mindki tiksumas – lootus, et me suudame asju muuta ja paremaks teha.

Kuidas olete teinud maailma paremaks?

Seda näitab aeg. Aga ennast peab ka väikeste asjade eest premeerima, otsides väikest õnne igas päevas. Iga päev on rohkem võistlus kui võitlus. Loodan, et mu bilanss on aktiva poole peal päris hea, aga samas näen, et mul on ka passiva ehk kohustuste poolel päris palju asju. Loodan, et minu roll ei ole veel lõppenud.

Kas te armastate kapitalismi?

Defineerige kapitalism. Kui küsite, kas armastan ettevõtlust, siis seda küll. Ma ei tea, mida nad tänapäeval ärikoolis õpetavad, aga arvan, et nad saavad vaid teha sama, mis juhtus siis, kui mina käisin ülikoolis 1990ndate alguses. Kõik vanad tõed tõsteti kõrvale ja me õppisime elu käigus. Tänu tehnoloogia tulevikule liigume praegu evolutsioonilisest faasist revolutsioonilissse faasi.

Võib-olla on see ka uus vana. Kõik teavad, kes olid Rockefellerid ja Carnegied, omaaegsed tööstusrevolutsionäärid. Aga nemadki otsustasid suure osa oma rahast panustada tulevikku. Mida teevad praegu tehnoloogiahiiud, see on teatud mõttes uus kapitalism ja see mulle küll meeldib. Oluline on suhe inimeste vahel – oleme õnneks marksistlikust teooriast edasi liikunud. Inimene ei ole täna enam vahend.

Mis paneb ühte ettevõtjat oma raha ära andma?

Nad ei anna raha ära. Nad investeerivad seda. Millegipärast arvatakse vastuvõtjate poole peal tihti, et sellega ostetakse indulgentsi või kompenseeritakse midagi. Tegelikult näevad ettevõtjad head ideed ja võimalust seda teostada. Hea tegevus on sama asi – näed inimest, kellel on head ideed, ja suudad aidata sellel ideel realiseeruda. Käitun sellisel puhul investorina, sest näen, et tulemus väärib seda, et peaksin seda toetama.

Kuidas väldite seda, et teine pool hakkab toetust võtma endastmõistetavana?

Vältida ei saagi. Pead siis investeerimispõhimõtted ümber hindama. Kui võimalik, proovid kaasa rääkida, või võtad kahjud sisse ja lähed mujale. Nii nagu investeeringute puhul, osa õnnestub, osa mitte.

Kuidas te rikkaks saite?

Ma ei ole rikas. Ma olen majanduslikult hästi toime tulev. Esiteks mul vedas, et sain väga hea hariduse (Kasela on õppinud Tartu Ülikoolis ja teinud magistrikraadi New Yorgi ülikoolis – toim). Olen väga hariduseusku. Kui tahame rääkida Eestist 2.0, mida Hardi Meybaum teeb (Meybaumi MTÜ Eesti 2.0 soovib tuua rohkem noori tehnoloogiavaldkonda – toim), on haridus absoluutne number üks. Lollide inimestega head riiki ei ehita. Peale hariduse sain laia maailmapildi ja suhtlusvõrgustiku.

Selles mõtes olen rikas, et annan igal aastal üle poole oma sissetulekust ära heategevuslikeks investeeringuteks. See on minu õnne valem. See pakub mulle emotsionaalset rahulolu ja ma näen, kui palju see aitab teistel inimestel saada positiivseid emotsioone. Kurb on vaadata, kui head asjad jäävad raha taha. Kui mul oleks kümme või sada korda rohkem raha, siis see protsent suureneks. Hea oleks olla Mark Zuckerberg, kes võib 99% ära anda, aga jätab siiski oma esimesele lapsele 450 miljonit dollarit.

Kuidas kiirendaksite Eesti majanduskasvu?

Võlukeppi ei ole. Eestile andsid meeletu eelise võrreldes naaberriikidega avatus ja head naabrid. Me unustame tihti ära, et Skandinaavia kokku on maailmas suuruselt üheksas majandus, mis koosneb nii õnnelikkuse kui ka tootlikkuse poolest maailma tipus olevatest riikidest. Kui loeme praegu lehest, et Soomes on kriis, siis ansiplikult öeldes - kui see on kriis, siis sellises kriisis ma tahaksingi elada. 

Tegeleme liiga palju Kreeka probleemidega, selle asemel et vaadata, kuidas Tallinn võiks olla nagu Stockholm, Kopenhaagen, Helsingi või Oslo. 

Peame uuesti loobuma Eesti imetlemisest ja teiseks panustama kiiresti väga tugevalt haridusele, eriti just gümnaasiumitasandile.

Eesti oli edukas ka sellepärast, et meil ei olnud klassiühiskonda, ei tekkinud oligarhe. Praegu pärsib meid poliitilise pseudoeliidi ja rahva vaheline konflikt. Kõik tunnetavad seda täna väga selgelt – polegi vahet, mis parteist räägime. Meil on tekkinud esimest korda Eestis privilegeeritud klass.  

Poliitilisel eliidil võiks ära kaduda hirm, et kui nad juhtumisi süsteemist välja kukuvad, siis nad jäävad töötuks. Kui me selle 1990ndate vaimsuse tagasi toome, siis on kõik korras. Meil ei ole asjad halvasti, see virisemine tasuks ära lõpetada, aga meil on ühiskonnas suured kommunikatsiooniprobleemid. Oleme viimasel aastal läbi elanud šoki, et meil on esimest korda äärmuspartei riigikogus ja halvad ilmingud nagu rassism, mida meil samuti varem polnud.

Eesti riigi eesmärk ei ole saada makse juurde, vaid see, et eesti inimesed oleksid õnnelikud ja oma tegevuses vabad. Me ei ela siin Eesti riigi pärast, vaid see riik on selleks, et meile meeldib siin koos olla. Pole vaja nii palju ülevalt alla lahendusi Eestile saata. Kui me saame mõned vaimsed blokid lahti, siis ei takista meid mitte miski.

Kas tunnetate, et paljud Eesti inimesed on hirmul, hoiavad kramplikult oma töökohast kinni?

Igas ühiskonnas hoiavad inimesed oma töökohast kinni. Eestis on nende inimeste protsent, kes riske võtavad, tavaline. Hirm on inimestel peas. Objektiivselt vaadates elame heas regioonis, meil on head naabrid, isegi Venema pole nii suur reaalne oht. Kuulume juba sündides varanduslikult seisult maailma 1% hulka. On palju halvemaid kohti, kus elada.

Eriti naistel?

Njah. Ma arvan, et tegelikult on naistel Eesti ühiskonnas palju suurem roll ja võim, kui nad tarkade inimestena välja näitavad. Looduseski on isasloomad värvilisemad ja teevad rohkem kisa, aga elu viivad edasi suures osas naised.

Kui iga üksik inimene saaks teha midagi, et majandust kasvatada, mis see oleks?

Hea tulemuse saamiseks on oluline hea suhtumine iseendasse, eneseväärikus. Kui käime välismaal, siis küsime, kuidas saab üks kohvikupidaja teha 30 aastat sama tööd ja rahul olla. See on ka riigi retoorikas kinni, et peame kogu aeg olema hüsteerilises seisus, kuhugi kiiresti arenema või hüppama. Õnneks tavalised inimesed ei ela sellist elu. Esimene saavutus on olla õnnelik sellega, mis meil on, püüda seda teha iga päev väga hästi. Rahulolematus iseendaga ja stress ei ole tingimata edasiviiv jõud.

Mis on teie juhtmõte?

Maailm areneb meie ümber nii kiiresti – uudishimu elu vastu on loomulik osa minu olemusest.